Rahvusvaheline kaitse

Mul on valus ja raske meenutada seda, miks me kodunt lahkuma pidime. Me nutsime kogu tee, eriti ema. Ta kallistas meid kogu aeg ja korrutas, et see kõik on varsti möödas. Ma ei julge minevikku vaadata, nii hirmus on. Vaatan ainult tulevikku ja loodan, et olen siin kaitstud ning hoitud. Pere on kõige tähtsam! Ada Süüriast

Rahvusvahelise kaitse taotleja ehk varjupaigataotleja on välismaalane, kes on Eestis esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole tehtud lõplikku otsust. Rahvusvahelise kaitse taotleja staatus kestab kuni PPA või halduskohtu otsuse jõustumiseni. Taotluse rahuldamise korral tunnustatakse isik kas pagulase või täiendava kaitse saajana.
Rahvusvahelise kaitse saaja on isik, kellele on antud pagulasseisund (pagulane) või täiendava kaitse seisund (täiendava kaitse saaja). (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2011/95/EL)
Pagulane on kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool päritoluriiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla. (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2011/95/EL)
Täiendava kaitse saaja on kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju ja kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla. (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2011/95/EL)
Rahvusvaheline kaitse põhineb rahvusvahelisel õigusel, mille eesmärk on kaitsta isikute põhiõigusi väljaspool nende päritoluriiki.
Ümberpaigutamine on rahvusvahelist kaitset vajava isiku vastuvõtmine teisest EL liikmesriigist.
Ümberasustamine on rahvusvahelist kaitset vajava isiku ÜRO pagulaste ülemvoliniku taotlusel ja EL liikmesriigi nõusolekul vastuvõtmine kolmandast riigist liikmesriiki.
Päritoluriik on isiku kodakondsusjärgne riik või kodakondsuseta isikute puhul varasem alaline elukohariik.
Saatjata alaealine on alaealine, kes saabub EL liikmesriigi territooriumile ilma tema eest vastutava täisealise isikuta, sealhulgas alaealine, kes on üksi jäetud pärast liikmesriigi territooriumile saabumist. (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2011/95/EL)

Maailmas on 68,5 miljon inimest, kes on olnud sunnitud lahkuma oma kodust. Neist peaaegu 25,4 miljonit on tunnustatud pagulasena; oma varjupaigataotlusele ootab vastust veel üle 3,1 miljoni inimese. 57% kogu maailama pagulastest tuleb hetkel kolmest riigist: 6,3 miljonit Süüriast, 2,6 miljonit Afganistanist ja 2,4 miljonit Lõuna-Sudaanist (UNHCR).

Eesti ühines 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta New Yorgi protokolliga 1997. aastal. Alates sellest ajast on Eestil rahvusvaheline kohustus kaitsta välismaalasi, kelle päritoluriik seda ei tee või teha ei saa. Rahvusvahelist kaitset taotlevad välismaalased peavad esitama rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluse rahuldamise korral tunnustatakse neid kas pagulaste või täiendava kaitse saajatena. Pagulastele antakse Eestis elamisluba kolmeks, täiendava kaitse saajatele üheks aastaks. Vajadusel saab elamislubasid pikendada. Kaitse saajatele on tagatud ligipääs haridusele, tervishoiule, majutusele, sotsiaaltoetustele ning neil on õigus siseneda tööturule.

EL liikmesriikidele esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste arv on langustrendis, samuti on vähenemas positiivsete (ehk kaitset andvate) otsuste osakaal: kui 2016. aastal oli positiivsete otsuste osakaal 61%, siis 2017. aastal oli see näitaja 46%.

Aastatel 1997-2017 on Eestile esitatud 1011 rahvusvahelise kaitse taotlust. Pagulase staatus on antud 218 ning täiendav kaitse 228 juhul. Enim on Eestis rahvusvahelist kaitset saanud Süüria kodanikud, kellest 92 said pagulase ja 93 täiendava kaitse staatuse.

Alaealisi, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset ilma vastutava täisealise isikuta, nimetatakse saatjata alaealisteks. Eestis on saatjata alaealiste arv väga väike, kokku alates 1997. aastast on olnud 10 taotlejat.

Eesti panustab ka 2015. a Euroopa rändekriisi lahendamisse ning toob Euroopa rändekava alusel abivajajaid Eestisse. Nii ümberasustatakse väljaspool Euroopa Liitu asuvatest põgenikelaagritest ja ümberpaigutatakse ülekoormatud Euroopa Liidu liikmesriikidest siia inimesi, kelle koduriik ei suuda neid kaitsta. 2018. a suve seisuga on Eestisse ümberpaigutatud ja -asustatud kokku 171 inimest.

Varjupaika taotlevate inimeste majutamiseks on Eestis avatud kaks majutuskeskust: Väike-Maarja vallas Vao külas asuv majutuskeskus ja Jõgeva vallas Vägeva külas asuv majutuskeskus.