Uuring: rahvusvahelise kaitse taotlejate integreerimine tööturule

Perioodil 2017-2022 on Euroopa Liidu liikmesriikidele esitatud enam kui 3 miljonit rahvusvahelise kaitse taotlust. Et lõviosa taotlejatest on tööealised ning Euroopa Liidus kasvab teatud majandussektorites tööjõupuudus, on taotlejates nähtud potentsiaalset tööjõudu. Samas ei kaasne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega automaatselt õigust liikmesriigis töötada.

Rahvusvahelise kaitse taotlejate tööturule sisenemist reguleerib vastuvõtutingimuste direktiiv (2013/33/EL). Sama direktiivi artikli 15 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama taotlejale ligipääsu tööturule hiljemalt 9 kuud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, kui pädev asutus ei ole otsust langetanud ning viivitus ei ole tingitud taotlejast endast.

9-kuuline ooteaeg on olnud arutelude keskmes kahel põhjusel. Ühelt poolt võimaldab ooteaja lühendamine kaitse taotlejal kiiremini tööturule siseneda ning ühiskonda lõimimine algaks varem. Teisalt aitab piisavalt pikk ooteaeg ära hoida võimalikku varjupaigasüsteemi kuritarvitamist olukorras, kus kaitse taotlust ei rahuldata ning taotleja peab riigist lahkuma. Ainuke liikmesriik, kus rahvusvahelise kaitse taotleja kohe pärast taotluse esitamist tööle saab asuda, on Rootsi.

Uuringust on võimalik lugeda, millal saavad rahvusvahelise kaitse taotlejad liikmesriikides tööturule siseneda ja millist loogikat nn ooteaja osas rakendatakse, millised on tööturgu reguleerivad meetmed ning milliste väljakutsetega riigid silmitsi seisavad.

Uuringule andis sisendi 24 ELi liikmesriiki. Täpsemalt saab lugeda siit.