Naississerändajate integratsioon ELis ja Norras

20.10.2022

EMN uuringus „Naississerändajate integratsioon Euroopa Liidus ja Norras“ keskendutakse sisserändajatest naiste integratsioonile. Uuring kaardistab liikmesriikide integratsioonipoliitikad ja -meetmed ning samuti, mil määral need on suunatud just naississerändajatele. Uuringus tuuakse välja ELi liikmesriikide ja Norra head praktikad ja õppetunnid sisserändajatest naiste integratsioonimeetmete rakendamisel riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Samuti analüüsitakse, millised on olnud riikide sihipärased poliitikad ja meetmed, et leevendada COVID-19 pandeemiast tulenevaid negatiivseid tagajärgi naississerändajate integratsioonile. Uuringus osales 24 liikmesriiki ning selle fookus oli ajaperioodil 2016-2021.

ELis moodustavad naised peaaegu poole kolmandatest riikidest pärit sisserändajate koguarvust (10,6 miljonit ehk 49 %) ning nii nagu ka mehed, rändavad nad Euroopasse erinevatel põhjustel nii pere-, töö-, kui õppimise eesmärgil, aga ka varjupaigataotlejatena.

ELis oli perioodil 2016-2020 naissoost kolmandate riikide kodanike osakaal esmase elamisloa saajatest ligi 43 %.  Kui mitmes kesk- ja ida-Euroopa liikmesriigis oli domineerivaks esmase elamisloa saajaks meessoost sisserändaja, siis seitsmes ELi liikmesriigis, peamiselt lääne- ja Põhjamaades, olid esmase elamisloa saajatest üle poole naised. Kõikidest väljastatud elamislubadest on suurem meeste osakaal töö- ja ettevõtluse alusel väljastatud lubade seas, samas kui pererände alusel on rohkem elamislubasid väljastatud naistele. Kõige võrdsema osakaaluga (51% naised/49% mehed) on elamislubasid väljastatud õppimise alusel.

Sisserändajatest naiste integratsiooniprobleemid  võivad aga oluliselt erineda sisserändajatest meeste omadest, sõltudes nii nende riigis viibimise staatusest, rände põhjusest, aga ka naiseks olemisest. Mitmed hiljutised uuringud on näidanud, et sisserändajatest naised seisavad silmitsi nn topelt ebasoodsate tingimustega (double disadvantage), mis tuleneb naiseks ja sisserändajaks olemisest. Nii on näiteks ELis keskmiselt sisserändajatest naiste seas kõrgem töötuse määr võrreldes kohaliku rahvastikuga (töötuse määr sisserändajatest naiste osas oli 17,3% versus ELi keskmine 7,3%), aga ka võrreldes sisserännanud meestega (naised 17,3% versus sisserändajatest mehed 13,3 %). Suurim oli erinevus sisserändajate ja kohaliku rahvastiku töötuse määra vahel Rootsis, madalaim aga Tšehhis. Eestis oli sel perioodil keskmine rahvastiku töötuse määr 9,5 %, sisserändajate oma mõnevõrra kõrgem 10,2% (naistel pisut kõrgem kui meestel).

Kui sisserännanud naisel on veel muid „takistusi“ (väikesed lapsed, lõpetamata haridustee, keeleoskuse puudumine), siis seisavad nad silmitsi lausa kolmekordselt ebasoodsate tingimustega.

Nii tõigi uuring liikmesriikides ja Norras välja mitmeid aspekte, mis kujunesid  naississerändajate integratsiooni peamisteks väljakutseteks:

• tööalased takistused (sh palgalõhe, ülekvalifitseeritus, kvalifikatsiooni tõendite puudumine);
• diskrimineerimine ja rassism;
• piiratud ligipääs peretoetustele, sh lastehoiule, mis takistab naiste tööle asumist;
• keelebarjäär, mis olulisel määral takistab ligipääsu tööturule;
• sotsiaalsete võrgustike puudumine, mis takistab sisserändajatest naiste integratsiooni ning suleb nad koduseinte vahele.

Uuring kaardistas ka seda, millised on riikide poliitikad naississerändajate integratsiooni valdkonnas, kas need on hõlmatud universaalse integratsioonipoliitikaga või on need soospetsiifilised. Nii vastas 10 liikmesriiki, et nendel ei ole integratsiooni fookuses sugu, st nende integrstaioonipoliitika pole ainult naiste integratsiooni fookusega. 11 liikmesriiki vastas, et neil on eraldi naistele suunatud integratsioonipoliitikad ning 14 riiki vastas, et neil on sooneutraalne lähenemine.

Naiste integratsiooni parandamiseks töötasid mitmed riigid välja uusi võimalusi ja meetmeid. Nii püüavad liikmesriigid lihtsustada naiste ligipääsu tööturule, sh investeerida andekatesse sisserändajatesse, tuues välja 28 erinevat töö- ja ettevõtlusealast meedet, mis toetab naiste sisenemist tööturule (mentorlus, kutseõpe, sotsiaalsed ettevõtlused). Meetmed püüavad toetada naiste enesekindlust tööle asumisel, kuna paljudel neist puudub eelnev töökogemus. Samuti tõstetakse naiste teadlikkust neile pakutavatest integratsioonimeetmetest, luues keskusi, infopunkte ja korraldades kursusi, kus jagatakse infot, millised õigused, toetused ja meetmed neile laienevad.  Läbi erinevate koolituste suurendatakse naiste teadlikkust, kuidas ühtlustada töö ja eraelu tasakaalu. Aga osaletakse ka erinevates diskrimineerimise-vastastes tegevustes (mitmed riigid osalesid Black Lives Matter liikumises). Enam pakutakse naistele suunatud haridus – ja keeleõppe võimalusi, samuti nõustamist. Luuakse spetsiaalselt naistele suunatud integratsioonimeetmete tegevusi (emakoolid, naiste ringid, spordiüritused, psühholoogiline tugi jne).

Liikmesriikidest Saksamaa ja Iirimaa lõid spetsiifilised poliitikad/meetmed vähendamaks Covid-19 negatiivset mõju naississerändajatele. Need meetmed keskendusid erinevatele valdkondadele, nagu nõustamine ja valitsusväliste organisatsioonide mitut valdkonda hõlmav otseabi sisserändajatest naistele; sisserändajatest naiste elamislubade pikendamine või tööturule juurdepääsuga seotud poliitika. Ka Soome, kuigi mitte otseselt Covid mõjul, teatas käimasolevast terviklikust integratsioonipoliitika ja seadusandluse reformist, mille käigus pööratakse erilist tähelepanu inimeste integreerimisele, kes on väljaspool tööturgu. Sellesse rühma kuuluvad paljud kodus viibivad vanemad, eriti emad ja naised, kes kolisid Soome pärast töökoha leidnud abikaasa riiki kolimist.

Enam infot EMN uuringu ja selle Eesti raporti kohta leiab siit.