Uus EMN inform: Saatjata alaealiste üleminek täiskasvanuikka

24.11.2022

Millised meetmed, struktuurid ja süsteemid on ELi liikmesriikides ja Norras kasutusel, et pakkuda saatjata alaealistele toetust täiskasvanuikka üleminekul?

Uues EMNi informis uuritakse lähemalt eri riikide praktikat saatjata alaealiste täiskasvanuikka ülemineku korraldamisel ehk millega tuleb noortel silmitsi seista kui nad peavad 18-aastaseks saamisel väljuma eestkostja kaotanud lastele ja noortele suunatud sotsiaalkaitseüsteemist.

Noore inimese täiskasvanuikka üleminek viitab üldjuhul olukorrale, kus noor saab 18-aastaseks ehk jõuab täiskasvanuikka ning alustab iseseisvat elu ühiskonna täisväärtusliku liikmena. Saatjata alaealised seisavad silmitsi kahekordse üleminekuga: nad ei saa mitte ainult alaealisest täiskasvanuks, vaid muutuda võib ka nende õiguslik staatus, mis võib mõjutada nende õigust riigis viibida või nende juurdepääsu haridusele, eluasemele, tööhõivele, teenustele ja toetusele.

EL on aastakümneid aktiivselt tegutsenud saatjata alaealiste õiguste kaitsmise nimel ning EL-s varjupaika taotlevatele noortele on tagatud mitmeid õigusi ja menetluslikke tagatisi kogu varjupaigamenetluse jooksul ja sõltuvalt menetluse tulemusele ka menetluse järel. Ent EL-i seadusandluses ei ole sätestatud ühtseid tagatisi ega õigusi, mis toetaksid saatjata alaealiste täiskasvanuikka üleminekut. Seepärast on saatjata alaealiste täiskasvanuks saamisega seotud õigused ja tingimused ELis ja Norras väga erinevad.

Saatjata alaealistel, kellel on (ajutine) alaealisusega seotud staatus (mis on kasutusel pooltes liikmesriikides ja Norras), ei pruugi 18-aastaseks saamisel enam olla mingit õiguslikku alust riiki jäämiseks. Siiski on näiteks kümnes liikmesriigis olemas alternatiivne võimalus nende olukorra seadustamiseks. Täiskasvanuks saamine võib mõjutada ka neid, kelle suhtes on veel käimas staatuse määramise menetlus, eriti kui alaealissus oli üks staatuse saamise põhjuseid. See on siiski haruldane olukord ja enamikul juhtudel ei järgne otseseid tagajärgi menetlusele. Saatjata alaealised loetakse tagasisaatmise puhul tagasisaatmisdirektiivi artikli 10 kohaselt haavatavaks isikuks, ent nad võivad siiski saada tagasisaatmisotsuse enne 18-aastaseks saamist. Kaks kolmandikku liikmesriikidest kas ei tee saatjata alaealistele tagasisaatmisotsust enne nende täisealiseks saamist või kui nad seda teevad, siis tavaliselt ei jõustata seda enne 18-aastaseks saamist.

Kuigi enamikul liikmesriikidel puudub riiklik strateegia saatjata alaealiste täiskasvanuikka ülemineku toetamiseks, pakuvad enam kui pooled neist piiratud aja jooksul pärast täisealiseks saamist mingis vormis jätkuvat toetust ja teenuseid. Selline “järelhooldus” hõlmab tavaliselt seda, et noortel täiskasvanutel võimaldatakse jääda oma senisesse elupaika, lõpetada õpingud või saada toetust tööturule sisenemiseks. Kolmanda sektori organisatsioonidel on samuti oluline roll (täiendava) toetuse pakkumisel – näiteks pakutakse nii peagi täiskasvanuks saajatele kui ka hiljuti 18-aastaseks saanutele keelekursuseid ning õigusalast-, sotsiaal ja/või psühholoogilist nõustamist.

Üldiselt on EL liikmesriigid ja Norra kogenud sarnaseid väljakutseid saatjata alaealiste täiskasvanuks saamise toetamisel, tuues esile eelkõige vajadust parandada 18-aastaseks saavate isikutele elukoha pakkumist ning vajadust tõhustada teenuseid ja toetust neile, kes on just täisealiseks saanud.

Loe uut informi SIIT.