Sisserände piirarv pole ainus Eestisse saabuvat töörännet takistav tegur. Vähemalt sama oluline on, et haritud spetsialistid Eesti üles leiaksid ning siin püsiksid.

Kui viimasel paaril aastal on Eesti rändeteemalistes debattides domineerinud pagulasküsimus, siis tänavu on rohkem tähelepanu saanud üks üsna teistsugune sisserändajate seltskond: välismaalased, kes tulevad Eestisse tööle või ettevõtjaks. Tööränne Eestisse on viimastel aastatel olnud kasvuteel, ent ometi kurdavad tööandjad raskuste üle sobiva tööjõu leidmisel. Probleem saavutas uue taseme 2016. aasta lõpul, mil esimest korda täitus töörännet reguleeriv sisserände piirarv ehk nn rändekvoot.

Ehkki osa ettevõtjaid on huvitatud eelkõige odavamate töökäte leidmisest, on üha enam kohalikke tööandjaid hädas haritud spetsialistide leidmisega, kellele ollakse valmis maksma ka kõrgemat palka. Pelgalt IKT sektoris räägitakse 5000 eksperdi puudumisest, kuid haritud töötajaid vajavad ka teised sektorid.

Üks viis, kuidas loodetakse haritud tööjõu osakaalu tõsta, on spetsialistide parem positsioneerimine võrreldes teiste rändegruppidega. Eestis on seda probleemi püütud osaliselt lahendada sisserände piirarvule erandite kehtestamisega – neid on nüüdseks 17. Mis mõte on aga piirarvul, mille piirid aina hägustuvad?

Tänavu avaldatud Eesti inimarengu aruande toimetajate ettepanek oli tõhustada Eesti rändepoliitikat punktisüsteemi kasutusele võtmisega. See erineb Euroopa riikides kasutusel olevast tööandjakesksest süsteemist, kus töö- ja elamisloa saab see välismaalane, kellele konkreetne tööandja on teinud tööpakkumise või ta juba ka palganud. See erineb ka Eesti praegusest süsteemist, kus sisserändaja peab mahtuma ka etteantud kvoodi sisse.

Punktisüsteemis uustulnuk tingimata tööandja kutset ei vaja, vaid teda hinnatakse mitmel skaalal (näiteks haridustase, keeleoskus, vanus, tööturukvalifikatsioon jne) ning nende põhjal arvutatakse välja iga rändaja n-ö kompleksväärtus. Kui see väärtus on teatud näitajast kõrgem, ongi inimesel võimalik taotleda elamisluba.

Seesugune lihtne ja läbipaistev süsteem on kasutusel näiteks Kanadas ja Austraalias, kes on talentide meelitamisel Euroopa riikidest tunduvalt edukamad. Järelikult oleks see parim lahendus ka meile? Võib-olla mitte.

Esiteks ei taga punktisüsteem täit kooskõla tööturuvajadustega ning sellega kaasneb küllalt suur elamislubade väärkasutamise risk. Näiteks on Eestis puudu märkimisväärne hulk kaugsõiduautojuhte, mistõttu võiksime anda selle kutsega inimestele punktisüsteemis rohkem punkte. Ühel päeval jõuabki Eestisse noor ja kõrgelt haritud inimene, kellel on ka rekajuhi paberid ning kes saab seetõttu punktisüsteemis kõrged punktid. Kuid ta ei asu siin tööle rekajuhina, sest töö on raske ja palk väike, vaid hakkab endale otsima mingit muud rakendust. Tulem? Eestis on küll üks inimene juures, kuid tööjõupuudust tema saabumine ei leevenda. Loe edasi postimehes avaldatud arvamusartiklist.