Euroopa nõustab tagasipöördujaid

16.10.2019

Euroopa rändevõrgustik kaardistas EMN Informis liikmesriikide ja Norra lähenemisviise seoses tagasipöördumise alase nõustamisega välismaalastele, kes viibivad riigis ebaseaduslikult ning peavad naasma oma kodumaale.

Kolmandate riikide kodanike individuaalne nõustamine, nii vabatahtliku lahkumise kui ka sunniviisilisel tagasisaatmisel, on üks võtmeelemente tagasipöördumise protsessis, et isikud saaks õigeaegset infot enda õiguste ja kohustuste kohta. Info jagamine ja nõustamine loob aluse turvalisele ja väärikale riigist lahkumisele.

Mitte kõik, kes peaks, ei lahku Euroopast

Viimasetel aastatel lahkuvad lahkumisettekirjutusega välismaalased EList üha harvem. 2016. a lahkus 45,8%, 2017. a 36,6% ning eelmisel aastal alla 20% lahkumisettekirjutuse saanutest.

Jätkuvalt on tagasipöördumiste suhtarv, püsinud üle 80% Eestis, Lätis, Leedus, Maltal, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias. Ent on ka kasinama tagasipöördumiste oskaaluga riike, nt Prantsusmaa, Belgia, Tšehhi, Portugal ja Itaalia. Üheks põhjuseks on komplitseeritud tagasisaatmispoliitikaga lähteriigid.

Nõustamise erinevad aspektid

Tagasipöördumise protsessis olevatel välismaalastel on õigus saada nõustamist, mis hõlmab mitmeid aspekte:

•nõustamise ajastus – liikmesriikides pakutakse nõustamist erinevates tagasipöördumise etappides – isiku tabamisest kuni riigist lahkumiseni;

•nõustamise sihtrühm – nõustatakse nii varjupaigataotlejaid, kelle riigis viibimine on seaduslik, aga kes võivad siiski soovida nõustamist, negatiivse otsuse saanud varjupaigataotlejaid, ebaseaduslikult riigis viibivaid isikuid kui ka haavatavatesse rümadesse kuuluvaid kolmandate riikide kodanikke;

•milline asutus nõustab – seda rolli võivad täita nii riigiasutused, kui partnerorganisatsioonid. Näiteks Eestis pakub tagasipöördumise alast nõustamist nii Politsei- ja Piirivalveamet, kui Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM);

•nõustamise sisu – oleneb väga paljus sellest, millises tagasipöördumise etapis isikut nõustatakse. Samuti on riigiti erinev, kas tagasipöördumise nõustamine on sisserändajakeskne või pigem välismaalase lahkumisele suunatud. Kui esimese lähenemise korral keskendutakse sellele, et välismaalane kaaluks teadlikult erinevaid valikuid, langetades ise otsuse, siis teise eesmärk on veenda teda pidama kinni lahkumisettekirjutusest;

•nõustamise koht – selleks võib olla migratsiooniamet, vastuvõtukeskus, kinnipidamiskeskus, piiripunkt/politseijaoskond või ka teenuse pakkuja, näit IOMi kontor.

Liikmesriikide väljakutsed

Riigid tõid välja rea väljakutseid, mis kaasnevad tagasipöördumise alase nõustamisega. Näiteks ei pruugi ebaseaduslikult riigis viibija soovida arutleda tagasipöördumise teemal ega pidada nõustajaid usaldusväärseteks. Samuti on raske kummutada illusioone, mis võivad mõnel nõustataval olla liikmesriigi ja seal seadusliku aluseta elamise suhtes. Mõnel pool osutub probleemiks ka nõustajate puudus ja kultuurilised barjäärid.

Eesti olukord

Eesti on olnud edukas seadusliku aluseta riigis viibijate tagasipöördumisel – siit lahkub ligi 85% lahkumisettekirjutuse saanud välismaalastest. Sellesse edusse panustab ka tagasipöördumise nõustamine, mida pakutakse Eestis nii sunniviisilise (nõustajaks Politsei- ja Piiriivamet – PPA) kui ka vabatahtliku lahkumise korral (nii PPA kui ka IOM Eesti poolt). Isikuid nõustatakse nende asukohas, kas majutuskeskuses, kinnipidamiskeskuses, vanglas või mujal.

 

Eike Luik