Pandeemia-aasta rändevaldkonnas

30.04.2021

Allikas: Pixabay

Möödunud aasta on kaasa toonud suuri muutuseid pea igas eluvaldkonnas ning siinkohal ei erine ka ränne. Lisaks üldisele rahvusvahelise mobiilsuse ja rändemahtude langusele, võib näha mitmesuguseid laiemaid arenguid rände ja rahvusvahelise kaitse valdkonna poliitikates ja praktikates. Kui osa neist on ajutised, siis teiste mõjud jäävad rändemaastikku ilmestama veel aastateks. Kõige suuremaid arenguid võib näha rändehalduse digitaliseerimise ja suurandmete analüüsi rakendamisel. Piirihalduse valdkonnas aga muutus prioriteediks piiride bioturvalisuse tagamine ning mitmed sellealased arendused jäävad suure tõenäosusega n-ö ennetava meetmena paika ka peale praeguse pandeemia lõppu. Neid ja mitmeid muid teemasid käsitleb vastilmunud EMNi ja OECD koondinform, mis võtab kokku pandeemia mõjud elamislubadele ja piirikaitsele, õpirändele, rahvusvahelisele kaitsele, tagasisaatmisele EL ja OECD riikides ning toob välja olulisemad pikaajalised mõjud rändevaldkonnas.

Bioturvalisuse prioriteetsus

COVID-19 pandeemia mõjud olid paljudes riikides kõige kiiremini tuntavad ja nähtavad piiriületustel. Enamik ELi ja OECD riike rakendasid kiiresti mitmesuguseid reisipiiranguid, millele aasta jooksul lisandusid erinevad karantiini- ja testimisnõuded. Seejuures iseloomustab eelmist aastat suur muutlikkus riikide piirirežiimides vastavalt epidemioloogilisele olukorrale riigis. Pidevad muudatused riiki sisenemise reeglites ning lühike etteteatamisaeg põhjustasid kõikjal maailmas olukordi, kus inimesed jäid lühemaks või pikemaks ajaks (välis)riikidesse lõksu. Pidevalt muutuv olukord koos piirikontrolli ajutise kehtestamisega ELi sisepiiridel tõi piirivalveasutustele kõikjal Euroopas kaasa mitmesuguseid väljakutseid ning lisakoormust hoolimata piiriületuste märkimisväärsest langusest.

Olulisi samme piirihalduse valdkonnas tehti piiride bioturvalisuse (biosecure borders) tagamiseks. Paljud EL riigid laiendasid möödunud aastal automatiseeritud piirikontrolli võimekust, et vähendada otsekontakte ning paigaldasid reisijate kehatemperatuuri kontrollimiseks termokaamerad. Lisaks on enamus riike kehtestanud piiril testimise ja/või negatiivse Covid-19 testi tulemuste tõendamise kohustuse, millele üldjuhul lisandub sihtriigis kohustuslik 10-14 päevane eneseisolatsioon ning kohustus täita reisija asukoha ankeet (Passenger Locator Form) või aktiveerida geolokeerimist võimaldavad rakendused, mis laseksid ametiasutustel nakatumisohu korral isikuga kontakteeruda. Paljud riigid on koostanud bioturvalisuse eesmärgil ka madala ja kõrgema riskiga riikide nimekirju, mille alusel on võimaldanud või piiranud piiriületusi ning loonud nn reisimulle ja -koridore. Nende arengute mõjud on suure tõenäosusega pikaajalised. Mitmed riigid kaaluvad nii vaktsineerimispasside kohustuse kehtestamist reisimisel kui ka uusi teabevahetussüsteeme, kus reisijad peaksid sisestama tõendatavaid andmeid viimase 14 päeva reisiteekonna ja tervisliku olukorra kohta.

Ränne kolis virtuaalkeskkonda

Sarnaselt paljudele muudele valdkondadele kolis ka suur osa rändehaldusest möödunud aastal virtuaalkeskkonda. Rändehaldusega seotud tööprotsesside digitaliseerimine ja automatiseerimine ning isikuandmete (sh biomeetriliste andmete) digiteerimisega on paljud EL riigid tegelenud juba aastaid. Eelmine aasta sundis mitmeid suurriike neid protsesse kiirendatud korras reformima (nt Prantsusmaa ja Hispaania). Kui möödunud aasta kontekstis keskenduti eelkõige viisade, elamislubade ja rahvusvahelise kaitse taotluste esitamise, menetlemise ja otsuste väljastamise viimisele veebikeskkonda, et tagada rändesüsteemi toimimine liikumispiirangute korral, siis algatatud arenduste pikaajalised mõjud võivad olla tunduvalt suuremad. Pandeemia tõttu käivitatud arendustegevuste tulemusena loodavad mitmed EL riigid tulevikus paremini kasutada tehisintellekti ja suurandmete analüüsi võimalusi, et automatiseerida ja kiirendada rändemenetlusi ning paremini tuvastada eri julgeolekuriske.

Veebikeskkonda ei kolinud aga ainult rändehaldus, vaid ka ränne ise. See torkas eelkõige silma õpi- ja talendirände valdkonnas. EL riigid on juba aastaid püüdnud rahvusvahelisi tippspetsialiste enda juurde meelitada, kuid seni on Euroopa jäänud Põhja-Ameerika ja Okeaania riikidele talendisõjas alla. Seoses kaugtöö laiema levikuga hakati rääkima sellest, kuidas jõuda muude riikide oskustöötajateni ilma füüsilise rändeta ning võimaldada digitaalnomaadlust ehk piiriülest asukohast sõltumatut töötamist. Digitaalnomaadlust võimaldavad viisad on nüüdseks kasutusel Eestis, Portugalis, Horvaatias, Tšehhi Vabariigis ja Saksamaal. Digitaalnomaadluse kasv (ja vastavate viisade õigusalane ettevalmistamine) algas juba enne pandeemiat, kuid viimase aasta jooksul toimunud kaugtöö normaliseerumine, vajaliku infrastruktuuri laienemine ning jätkuv vajadus oskustöötajate järele Euroopa riikides on loonud soodsa pinnase vastavate rändepoliitikate levikule EL ja OECD riikides.

Allikas: Pixabay

Eriolukorrast uude normaalsusesse

Kui vaadata pandeemia mõju sisserändajate seisukohast, saab Euroopa rändemaastikul eelmisel aastal eristada kahte omanäolist perioodi: kevadine eriolukord ja suve lõpul alanud ’uue normaalsuse’ kujundamine. Pandeemia alguskuudel võeti EL riikides kasutusele mitmesuguseid ajutisi kriisimeetmeid, mille raames leevendati muuhulgas kolmandate riikide kodanikele riigis viibimise tingimusi, et säilitada nende seaduslik alus riigis viibida, ning laiendati kehtivaid toetusi, et tagada neile vajalikud tervishoiu- ja tööturuteenused. Seda tehti paljudes EL riikides ka olukorras, kus välismaalased olid pandeemia mõjul kaotanud oma töö. Samuti tagasid riigid kõigile sisserändajatele juurdepääsu Covid-19-ga seotud testimisvõimalustele ja ravile, isegi olukorras, kui riigis viibiti ebaseaduslikult. Tegemist on mitmes mõttes ainulaadse olukorraga Euroopa ajaloos, kus lühikese perioodi jooksul liberaliseeriti olulisel määral välismaalastele suunatud regulatsioone.

Aasta teisel poolel hakkas olukord muutuma ning mitmel pool kärbiti välismaalastele laiendatud hüvesid. Kui esimestel kuudel polnud toetusmeetmete määramisel sisserände kategooriatel olulist tähtsust, siis aasta lõpuks laienesid peamised toetusmeetmed vaid pikaajaliselt riigis viibivatele kolmandate riikide kodanikele. Erandina saab välja tuua juurdepääsu Covid-19 testimisele ja ravile, mida võimaldati jätkuvalt kõigile. Kuigi ajutiste meetmete lõpp oli paratamatu, siis olukorra muutudes leidsid paljud sisserändajad end võrreldes kohaliku elanikkonnaga ebasoodsamast olukorrast. Paljudes EL ja OECD riikides on sisserändajad üle-esindatud nii kõrgema nakatumisriskiga eesliini töökohtadel kui ka majanduslanguse ja Covid-19 piirangute tulemusena suurima löögi saanud sektorites (nt turism jne toitlustus) ning vajadus riigipoolse toetuse järele oli tihtipeale püsielanikkonnaga võrreldes suurem. Pandeemia paljastas ja süvendas OECD ja ELi ühiskondade haavatavust ning üks olulisemaid pandeemia-järgseid küsimusi saab olema, kuivõrd välismaalasi ja nende perekondi kaasatakse majanduse taastamise kavadesse ning kuidas tagada, et ’uus normaalsus’ ei vii vähemuskogukondade suurema marginaliseerumiseni.

Neist ja muudest arengutest rändemaastikul COVID-19 mõjul saab lähemalt lugeda EMN ja OECD koondinformist siit. Detailsemat infot pandeemia mõjudest eri valdkondades saab lugeda viiest mullu ilmunud informist:

Ave Lauren