Lühiuuring käsitleb rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutavaid varajase lõimumise meetmeid EMNi liikmes- ja vaatlejariikides.
Enamus vastanud riikidest rakendab varajase lõimumise meetmeid, kuid nende kättesaadavus, ulatus ja sisu on erinevad. Mõnes riigis on meetmed suunatud üksnes kindlatele sihtrühmadele, näiteks haavatavas olukorras rahvusvahelise kaitse taotlejatele. Meetmete koordineerimine ja juhtimine toimub peamiselt riiklikul tasandil, enamasti ministeeriumide või riiklike vastuvõtuasutuste kaudu, kaasates kohalikke omavalitsusi ning tehes koostööd valitsusväliste organisatsioonidega.
Kõige levinumateks meetmeteks on keeleõpe, ühiskonna- ja kultuurieluga kohanemist toetavad programmid ning kutseharidust soodustavad ja tööturule suunamist puudutavad tegevused. Nimetatud teenused on enamasti tasuta ning osalemine vabatahtlik. Kohustuslikud programmid või kursused (peamiselt keeleõpet ja ühiskondlik-kultuurilist sisseelamist soodustavad) on tavaliselt seotud vastuvõtutingimusi reguleerivate nõuetega. Sihipärast tuge pakutakse eelkõige lastele, naistele, saatjata alaealistele ning teistele haavatavas olukorras inimestele.
Varajase lõimumise meetmete rakendamisel toodi esile mitmeid probleeme: rahastuse piiratus, töötajate nappus, organisatsiooniline killustatus, pikad ooteajad ning välised tegurid nagu taotlejate arvu kõikumine ja kohaliku kogukonna osatine negatiivne suhtumine. Meetmete mõju hinnatakse kaudselt või laiemate lõimumisnäitajate kaudu. Süsteemset lähenemist rakendavad üksnes Läti ja Saksamaa.
Heade praktikatena toob lühiuuring esile varajase sekkumise, õigeaegse teavitamise, keele- ja ühiskonnaõppe, kutsealase ettevalmistuse ning tõhusa koostöö avaliku sektori asutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ning kohalike kogukondade vahel.
Lühiuuringuga saab tutvuda SIIN.