EMN-i ja OECD värskelt valminud uuring käsitleb kolmandate riikide kodanike oskuste vastavust EMNi liikmesriikide tööturu vajadustele. Vaatluse all on nii töö- kui pererände raames saabujad ning rahvusvahelise ja ajutise kaitse saajad.
Kolmandate riikide kodanike väljavaateid tööturul iseloomustab oma oskustasemest madalamal ametikohal töötamine (näiteks hambaarsti aseme hambaravi assistendina töötamine). Oskuste mittevastavust ja kestlikku tööturule lõimumist aeglustavad piiratud keeleoskus, raskused varasemate kvalifikatsioonide tunnustamisel (sh vajalike dokumentide puudumine) ning hoolduskohustusega seotud piirangud (näiteks soodsa lastehoiu vähene kättesaadavus). Kolmandate riikide kodanikud töötavad EMNi liikmesriikides märksa sagedamini ametikohtadel, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud ning seda ka pikema riigis viibimise korral.
Lahendustena on riigid võtnud kasutusele erinevad kvalifikatsioonide tunnustamise süsteemid, karjäärinõustamise, keeleõppe kursuste pakkumise, täiendus- ja ümberõppe programmid ning valdkonnapõhised algatused tööjõupuuduse leevendamiseks. Uuring märgib, et oskuste mittevastavuse vähendamise poliitikate kujundamisel ja elluviimisel on juhtiv roll ministeeriumidel ja haridusasutustel. Omavalitsused, teised piirkondlikud ametiasutused, vabaühendused ja sotsiaalpartnerid (näiteks ametiühingud) pakuvad seejuures laia valikut teenuseid, eelkõige kodanikuõppe, tööturule suunamise ja töövahenduse valdkonnas.
Uuring toob välja mitu jätkuvat probleemi, sealhulgas edasijõudnute keeleõppe ebapiisava kättesaadavuse, keerukad kvalifikatsioonide tunnustamise menetlused ning tööandjatega seotud takistused, nagu diskrimineerimine ja vähene teadlikkus värbamisreeglitest. Nende probleemide lahendamisel on häid tulemusi andnud lähenemised, mis ühendavad kvalifikatsioonide tunnustamise, keeleõppe ja kutseõppe ning soodustavad tihedamat koostööd sisserändajate, tööandjate ja tugiteenuste pakkujate vahel.
EMNi ja OECD ühisuuringu ning Eesti raportiga saab tutvuda SIIN.