Milliseid meetmeid kasutavad liikmesriigid, et ennetada ja tuvastada õppimise eesmärgil antud elamislubade mitte-eesmärgipärast kasutamist? Käesolev EMN inform annab võrdleva ülevaate liikmesriikide lähenemistest, kogemustest ja headest praktikatest selliste juhtumite käsitlemisel.
Euroopa Liidu seadusandlus [1] annab suunised kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair'ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta. Käesolev inform annab võrdleva ülevaate tuginedes 24 liikmesriigi vastustel [2] eesmärgiga kaardistada, kuidas liikmesriigid ennetavad ja tuvastavad olukordi, kus õppimise eesmärgil antud elamislubasid ja pikaajalisi viisasid kasutatakse mitte-eesmärgipäraselt. Samuti annab inform ülevaate, kuidas liikmesriigid sellistes olukordades reageerivad.
Informis eristatakse kahte etappi:
- Saabumiseelne etapp, kus fookus on ennetamisel;
- Saabumisjärgne etapp, kus fookus on rikkumiste tuvastamisel ja tagajärgedel.
