Pikaajaliselt ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike olukord

30.09.2021

Allikas: Pixabay

Uuringu “Pikaajaliselt ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike olukord EL-is ja Norras” fookuses on kolmandate riikide kodanikud, kes ei täida või enam ei täida liikmesriigis viibimise tingimusi; ning kuna neile ei anta elamisluba, on neile väljastatud lahkumisettekirjutus. Uuringu fookust on veelgi kitsendatud isikutega, kelle riigist lahkumine ei õnnestu pika aja vältel, kas praktiliste või õiguslike takistuste tõttu. Sellised isikud võivad seista silmitsi pikaajalise ebaseadusliku riigis viibimise ja ebakindlusega ning sageli ka oluliselt kehvemate elutingimustega. Samuti võib riikide ametiasutuste ja kohalike omavalitsuste tegevus selliste isikute juhtumite lahendamisel olla vastuoluline. Kuna ametiasutused täidavad riiklikke rändepoliitika eesmärke, milleks on ka isikute ebaseadusliku riigis viibimise vältimine ning lahkumisettekirjutuste täitmine, siis tegelevad kohalikud omavalitsused isikutega seotud praktiliste küsimustega, sealhulgas tagades neile juurdepääsu põhiteenustele, nagu ligipääs tervishoiule, sotsiaalkaitsele (sh majutus), lastel kooliharidusele, õigusabile.

Kolmandate riikide kodanike, kes viibivad liikmesriikides ebaseaduslikult, tagasisaatmist reguleerib naasmisdirektiiv (2008/115/EÜ), kohustades liikmesriike väljastama tagasisaatmise protsessis viibivatele isikutele lahkumisettekirjutus. Samuti sätestatakse direktiivis minimaalsed põhiõigused ja menetluslikud tagatised tagasisaatmise edasilükkamise korral. Kuigi tagasisaadetavatele on ette nähtud põhiõiguste tagamine, puudub sellel tasandil ELis ühtne lähenemisviis ning suuresti määrab selle siseriiklik õigus ja tava.

Lähtuvalt ülaltoodust on käesoleva Euroopa rändevõrgustiku uuringu eesmärk anda ülevaade liikmesriikides ja Norras kehtivast poliitikast ja praktikast kolmandate riikide kodanike suhtes, kes on pikaajaliselt ebaseadusliku riigis viibimise olukorras. Samuti on uuringuga hõlmatud isikud, kes on pikaajaliselt ebaseaduslikult viibinud ELis, kuid kelle riigis viibimine ei ole ametiasutusele teada.

Uuringus püütakse leida vastuseid ja lähenemisviise ebaseaduslikult riigis viibimise olukorra lõpetamiseks, ehk kaardistada, millised on liikmesriikide võimalused, kas seadustada isiku riigis viibimist või pakkuda muid viibimise alternatiive, eritades riike, mis teevad vahet õiguslikel ja praktilistel tagasipöördumistakistustel ja mis ei tee sellist eristust.

Liikmesriikide ja Norra jagunemine ebaseaduslikult riigis viibivale isikule seadusliku aluse andmisel

Samuti antakse ülevaade uuringu fookuses olevate isikute juurdepääsust põhiteenustele.

Ebaseaduslikult riigis viibivate isikute teenustele tagatud juurdepääs, vastavalt isiku viibimise alusele

Kokkuvõtvalt olid uuringu peamised järeldused –

  • Kolmandate riikide kodanike staatus, keda ei saa tagasi saata kas õiguslike või praktiliste takistuste tõttu, on liikmesriikides erinev ja võib isikutes põhjustada ebakindlust. Sisserändajatel, kes põgenevad kas rahvusvahelise kaitse või tagasipöördumise menetluses või kelle riigis viibimine ei ole ametivõimudele teada, ei väljastata ka kirjalikke dokumente (lahkumisettekirjutust).
  • Pikaajaliselt ebaseaduslikele sisserändajatele, kellele väljastatakse mingi riigis viibimise staatus või luba, osutatavate teenuste ring on piiratud; samas otsus, kas isik saab ligipääsu teenusele, tehakse sageli diskretsiooniotsusena, mis veelgi vähendab teenusele ligipääsu, eriti mis puudutab sotsiaaltoetusi ja tööhõivet; teenused, mis on kättesaadavad sisserändajatele, kelle kohta ei oma ametiasutused infot, on veelgi piiratumad ja põhinevad peamiselt rahvusvahelises inimõiguses sätestatud standardite rakendamisel. Selliste isikute juurdepääsu teenustele võivad omakorda piirata sisserändajate mure olla avastatud ja kinnipeetud.
  • Peamised uuringu fookusgrupile teenuste pakkujad on ametiasutused ja kohalikud omavalitsused, aga teenuseid pakuvad ka valitsusvälised organisatsioonid, mis tihti on lisaks ja täiendavalt riiklikele teenustele. Teenuste osutamisega seotud koostöömehhanismid riiklike ametiasutuste ja kohalike omavalitsuste vahel on liikmesriikides enamasti ad-hoc põhised, ega keskendu pikaajaliste ebaseaduslike sisserändajate probleemile, vaid pigem ebaseaduslikult riigis viibijatele üldiselt.
  • Liikmesriikides seatakse isiku ebaseadusliku riigis viibimise lõpetamises esikohale (vabatahtlikku) tagasipöördumist, samas kui isiku seadustamist käsitletakse riiklikes poliitikates vaid marginaalselt. Riikide headest praktikatest saab esile tõsta isikute julgustamist tagasipöördumiseks läbi tagasipöördumise nõustamise teenuse. Samuti rakendavad riigid praktikat, et vähendades teatud aja jooksul teenuste kättesaadavust, on isikud vähem motiveeritud jääma ebaseaduslikult riigis viibijaks.
  • Covid-19 pandeemia tõi esile vajaduse, et olukorras, kui isik viibib riigis ebaseaduslikult ning teda ei saa tagasi saata, oleks talle tagatud kiireloomuline ligipääs arstiabile. Paaris liikmesriigis said isikud õiguse töötada sektorites, kus oli tööjõupuudus, kuna isikud ei saanud naasta koduriiki piiri sulgemisest tulenevate praktiliste takistuste tõttu.

Uuringus osales 24 liikmesriiki (AT, BE, BG, CY, CZ, DE, EE, EL, FI, FR, HR, HU, IE, IT, LT, LU, LV, MT, NL, PL, PT, SE, SI, SK) ja Norra. Uuringu pikaajaliselt ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike olukord EL-is ja Norras koondraport ja Eesti raport on leitavad EMN Eesti kodulehelt.

Eike Luik