Kuidas EL liikmesriigid ja Ühendkuningriik kolmandatest riikidest pärit hooajatöötajaid riiki meelitavad ja nende õigusi kaitsevad?

21.12.2020

Kolmandatest riikidest pärit hooajatöötajad on paljude EL liikmesriikide jaoks üliolulise tähtsusega, kuna nad täidavad  hooajalise iseloomuga tööturuvajadusi. Alates vastava  direktiivi[1] vastuvõtmisest ning selle siseriiklikku õigusesse ülevõtmisest, on liikmesriigid hooajatöötajate vastuvõtupoliitika rakendamisele ja nende õiguste kaitsele palju tähelepanu pööranud. Millised on kolmandatest riikidest pärit hooajatöötajate vastuvõtmise trendid, riiklikud poliitikad ja praktikad, sellest annab ülevaate vastvalminud EMNi uuring.

Uuringust selgus, et enamik liikmesriike (erandiks on Malta, Luksemburg, Saksamaa ja Holland), kes on direktiivi üle võtnud, on selle alusel hooajatöötajaid ka vastu võtnud. Hooajatöötajad tulevad Euroopa Liitu ja Ühendkuningriiki tööle peamiselt põllumajandus-, turismi- ja tööstussektoritesse ning nende tööhõive perioodi tippaeg jääb hiliskevadest hilissuveni. Peamiselt saabusid hooajatöötajad ELi naaberriikidest (enim Ukrainast), kuid näiteks Soome ja Rootsi puhul saabus suur osa hooajatöötajaist marju korjama Tai Kuningriigist. Direktiivi alusel vastuvõetud hooajatöötajate statistika varieerub liikmesriigiti olulisel määral – kui 2019. aastal võttis Läti vastu umbes 300 hooajatöötajat, siis samal ajal saabus Poola üle 46 000 hooajatöötaja.  Oluliselt erines ka hooajatööks lubatud seadusliku aluse kestvus. Kui mõnes riigis, nagu Soome ja Bulgaaria, väljastati peamiselt 1-90 päevaseid lubasid, siis teistes riikides, näiteks Eestis ja Portugalis, oli keskmine loa pikkus 7-9 kuud. Oluline erinevus ilmnes ka hooajatöötajate miinimumpalgas, mis varieerus 312 eurost Bulgaarias 2142 euroni Luksemburgis.

Joonis 1. Peamised hooajatöötajate töövaldkonnad liikmesriikides ja Ühendkuningriigis. Allikas: Euroopa rändevõrgustik

Kuidas riigid hooajatöötajaid meelitavad?

Kuna paljude liikmesriikide jaoks on hooajatöötajatel tööturuvajaduste täitmisel oluline roll, on loodud spetsiaalsed meetmed ja strateegiad, et lihtsustada  selle kategooria töötajate vastuvõtmist. Sellisteks meetmeteks on näiteks taotlusprotseduuride lihtsustamine, menetlustähtaegade lühendamine, kuid ka koostöö kolmandate riikidega. Näiteks on Prantsusmaa sõlminud kahepoolse kokkuleppe Maroko ja Tuneesiaga, mille alusel on nende riigi kodanikele loodud eraldiseisev värbamismenetlus, samuti on Tuneesiast saabuvatele hooajatöötajatele kehtestatud kvoot, nende reisikulud maandumiskohast tööandja juurde katab riik jne. Lisaks eelnevale ja kooskõlas direktiivis ettenähtuga, lihtustavad pea kõik riigid hooajatöötajate riiki nn taas-sisenemist, kas siis kiirendades viisa/loamenetlust, kohaldades eeliskohtlemist või on kaotanud teatud dokumendinõuded.

Milline on olukord hooajatöötajate õiguste kaitsel?

Olgugi et hooajatöötajate direktiiv näeb ette kolmanda riigi kodanikest hooajatöötajate võrdset kohtlemist, jätab see siiski liikmesriikidele võimaluse piirata teatud õigustele juurdepääsu. Uuringust selgus, et mitmes liikmesriigis on hooajatöötajate juurdepääs võrdsele kohtlemisele piiratud eelkõige osas, mis puudutab töötu- ja peretoetusi. Peamine piirangute põhjus tuleneb hooajatöötajate lühiajalisest riigis viibimisest. Seoses hooajatöötajate õigustega näeb direktiiv ette ka kohustuse tagada isikule adekvaatne majutus.

COVID-19 pandeemia mõjud ja meetmed hooajatöötajatele

Uuring andis ülevaate ka Covid-19 pandeemia mõjust hooajatöötajatele ja meetmetest, mida liikmesriigid kohaldanud on, et vähendada selle negatiivseid mõjusid. Nendeks on olnud nii hooajatöötajate riigis viibimise õiguse pikendamine, reisipiirangutest erandite tegemine, kuid ka kohaliku tööjõu mobiliseerimine, et leevendada kindlates sektorites olevat tööjõupuudust. Näiteks  võimaldasid osad liikmesriigid ajutiselt põllumajandussektoris töötada 18-21-aastastel varjupaigataotlejatel, väljasaadetavatel või ebaseaduslikult riigis viibivatel isikutel. Kümme liikmesriiki tegid hooajatöötajatele erandi ka ELi reisikeelust, sealjuures Poola vabastas selle kategooria töötajad ka kohustuslikust karantiiniperioodist. Austria sõlmis eraldi kokkulepped Ukraina, Itaalia, Maroko ja Indiaga, et põllumajandussektori töötajad otselennuga riiki lubada. Mitmes liikmesriigis tõi COVID-19 pandeemia kaasa ka avaliku debati hooajatöötajate olulisuse üle.

Olukord Eestis

Eesti võttis hooajatöötajate direktiivi siseriiklikusse õigusesse üle 17.01.2017 jõustunud välismaalaste seaduse muudatustega, mille käigus kehtestati määrusega ka nimekiri tööturu sektoritest, kuhu hooajatöötajad tööle tulla võivad. Hooajatöötajate arv Eestis on näitamas kasvutrendi. Kui 2017. aastal anti 1037 hooajatöötajale luba Eestis töötamiseks, siis 2019. aastaks oli see number Eurostati andmetel kasvanud 4762ni. Ka Eestisse tuleb enim hooajatöötajaid Ukrainast ning peamiselt tullakse tööle põllumajandus-, turismi- ja tööstussektoritesse ja keskmiselt 7 kuni 9 kuuks. Erinevalt tavakorra lühiajaliselt töötamisest, ei kohaldu hooajatöötajaile palgakriteerium ning hooajatöö on lubatud kuni 270 päevaks 365 järjestikuse päeva jooksul. Ka Eesti piirab hooajatöötajate juurdepääsu toetustele, kuna nad viibivad riigis ajutiselt.

Lähemalt hooajatöötajate riiki meelitamisest ja nende õiguste tagamisest ELis ja Ühendkuningriigis saate lugeda vastvalminud võrdlevast ülevaatest.

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/36/EL kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta

Barbara Orloff