Olukord rändepoliitikas Euroopa Liidu juhtkonna vahetudes

18.06.2019

 

Üks keerukamaid teemasid sügisel tööle asuva Euroopa Parlamendi ja Komisjoni laual on sisseränne. Seda tõendasid viimati ÜRO rändekompakti ümber tekkinud üleeuroopalised pinged. Kergendust uuele juhtkonnale pakub nii rahvusvahelise kaitse taotlejate kui ka ebaseaduslikult ELi tulijate arvu langemine rändekriisi eelsele tasemele. Samas tuleb lõimida viimastel aastatel Euroopas kaitse saanud ning reformida solidaarsemaks ja tõhusamaks Euroopa ühine varjupaigasüsteem. Suureks väljakutseks on ka ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste tagasisaatmine.

Seaduslik ränne

Ajal, mil läbirääkimised Euroopa Liidu sinise kaardi osas on takerdunud, vajavad Euroopa riigid jätkuvalt kvalifitseerunud välistööjõudu. Appi on tulnud siseriiklikud skeemid. Enam kui pooltes liikmesriikides lihtsustati elamislubade andmist erinevatele kvalifitseeritud töötajate rühmadele.

Paralleelselt töörändekanalite avamisega otsis enamik liikmesriike viise sotsiaalse dumpingu ja tööalase ekspluateerimise vähendamiseks. Ühelt poolt tõsteti välistöötajate staatust ja parandati nende töötingimusi, teisalt jälgiti tööandjaid ja välistöötajaid endisest tihedamalt, et tuvastada rikkumisi. Ka Politsei- ja Piirivalveamet, Maksu- ja Tolliamet ning Tööinspektsioon korraldasid ühisreide ehitusplatsidele.

Oluliseks märksõnaks 2018. aastal olid välistudengid, kelle riiki meelitamiseks ja tööturule kaasamiseks võeti üle nn tudengite ja teadlaste direktiiv. Muuhulgas kiirendati rahvusvaheliste tudengite elamisõiguse taotluste läbivaatamist, parandati nende võimalusi töötada õpingute ajal ning jääda liikmesriiki tööd otsima pärast õpingute lõppu. Samuti suurendati välistudengite Euroopa-sisese mobiilsuse võimalusi. Neil on nüüd õigus õppida vähemalt aasta ühe liikmesriigi elamisloaga teise liikmesriigi kõrgkoolis. Selgunud on, et Euroopa saab küllalt hästi hakkama välistudengite õppima meelitamisega, kuid jääb jänni nende tööle rakendamisega pärast õpingute lõppu. Viimast poliitikavaldkonda tuleks arendada kõikjal Euroopas, et lõigata rohkem kasu meie kõrgkoolides haritud noortest.

Eelmisel aastal vaatasid paljud liikmesriigid üle oma välismaalaste integreerimise strateegiaid ja plaane, et toetada eelkõige rändekriisi aastatel saabunute kohanemist ja lõimumist. Väga palju laiendati välismaalaste õppe-, eriti keeleõppevõimalusi. Samaaegselt tõsteti kohalike elanike ja ka ametnike teadlikkust rände põhjustest ning sisserändajate positiivsest mõjust Euroopa arengusse. See töö vajab jätkamist, et hoida ja parandada Euroopa ühiskondade sidusust.

Rahvusvaheline kaitse

Rändekriisi on Euroopa Komisjon lugenud lõppenuks – nii kaitse taotlejate kui ka kaitse saajate arv langes kriisieelsele tasemele (vt joonist all) – kuid selle järellainetused kestavad kaua.

Kriisiaastatel selgus, et olemasolev süsteem ei tööta ja hakati reformima Euroopa ühist varjupaigasüsteemi. Paraku ei suudetud ka 2018. aastal kokkuleppele jõuda, millise loogika alusel ja kas ainult kriisiolukorras või regulaarselt jagatakse liikmesriikide vahel ümber menetlus- ja vastuvõtukoormust. Keeruliste läbirääkimiste edasiviimine pärandatakse Euroopa uutele juhtidele.

2018. a jätkas kaheksa liikmesriiki abivajajate ümberpaigutamist Itaaliast ja Kreekast ELi kavade kohaselt ja mõnel riigil oli selleks ka riiklik skeem. Jätkati ka ümberasustamisega Türgist ja mujalt. Kõige sagedamini anti uus koduriik Euroopas süürlastele.

Liikmesriigid vaatasid eelmisel aastal üle rahvusvahelise kaitse taotlejate õiguseid ja kohustusi ja/või vastuvõtutingimusi. Rändekriisi aastatel maadlesid ametnikud suure hulga rahvusvahelise kaitse taotlustega, millel polnud põhjendust (48,2% a 2015; 39,1% a 2016; 54,3% a 2017. Vt joonist üleval). Et tuvastada kaitse taotlejate päritolu ja rändeteekonda on mitme liikmesriigi piirivalvuritel nüüd õigus tutvuda nende isiklike suhtlusvahendite, mh mobiiltelefonide sisuga. Samuti laiendati mitmel pool turvaliste kolmandate riikide nimekirju, mille alusel sõelutakse põhjendamatud taotlused välja, et keskenduda tõelistele abivajajatele.

Ebaseaduslik ränne ja tagasipöördumine

Lahkuvad Euroopa juhid seisid jõuliselt ELi piiri parema kaitsmise eest. ELi välispiiril tuvastati 2018. a 150 000 ebaseaduslikku sisenemist (vt Frontex Risk Analysis for 2019). See on viimase viie aasta madalaim number.

 


Siiski, kui Kesk-Vahemere tee saadi suuresti pidama, siis Ida- ja Lääne-Vahemere teede kaudu ebaseaduslik sisseränne pigem kasvas (vt joonist ülal). Kontrolli saavutamiseks otsiti koostöövõimalusi nii liikmesriikide kui ka kolmandate riikidega (Aafrika riikide, Türgi) ametnikega. Koostöö vajab aga stabiliseerimist.

Piirikontrolli tõhustamiseks võeti eelmisel aastal vastu uusi strateegilisi dokumente ja koolitati ametnikke. Mh arendati Schengeni Infosüsteemi, mis aitab ametnikel tuvastada välismaalasi, kes kuuluvad väljasaatmisele, kel on sisenemise keeld, kes tuleb turvalisuse huvides vahi alla võtta jne. Soetati uusi jälgimis-, dokumendikontrolli− ning identiteedituvastuse seadmeid. Jätkati ka füüsiliste piiride väljaehitamist.

Kuigi Eestist vaadatuna võivad inimsmugeldamine ja -kaubandus näida pigem kõrvaliste poliitikavaldkondadena, olid need 2018. a paljude liikmesriikide jaoks ühed suuremad rändealased väljakutsed. Elude säästmiseks viidi läbi infokampaaniaid, mis teavitasid potentsiaalseid migrante ebaseaduslikult Euroopasse tulemise ning siin elamise raskustest, aga ka seaduslikest sisserändekanalitest ning eneseteostusvõimalustest kodumaal.

Tagasipöördumise ettekirjutusega sisserändajate jätkuv viibimine Euroopa Liidus on olnud aastaid suureks väljakutseks, mis on õõnestanud ka rahvusvahelise kaitse andmise legitiimsust kohaliku elanikkonna silmis. Tagasisaatmise tõhustamiseks laiendati mitmes liikmesriigis eelmisel aastal ametnike ringi, kes saavad väljasaatmisotsuseid langetada ning põhjuseid, mille eest saab sissesõidukeeldu määrata. Samuti jagati infot vabatahtlikust tagasipöördumisest. Frontexi koordineerimisel korraldati liikmesriikide ühiseid tagasipöördumisoperatioone.

Läbiva joonena ebaseadusliku sisserändega võitlemisel tõstatus eelmisel aastal koostöö kolmandade riikidega: koolitati kolmandate riikide piirivalvureid; abi pakuti kolmandate riikide IT süsteemide arendamisel; võimestati majutus- ja kinnipidamiskeskusi; koos valvati piire. Samuti viidi läbi ühiseid identiteedituvastusmissioone Euroopas, et varustada sisserändajaid tagasipöördumiseks vajalike isikuttõendavate dokumendidega.

Lõpetuseks

Lahkuvad Euroopa Parlamendi ja Komisjoni koosseisud pärandavad uutele mitmeid positiivseid arenguid, kuid ka probleeme. Kindlasti on uutel tulijatel raskustega toimetulekuks ning uute kriiside ennetamiseks vaja selget pilku ja otsusekindlust kõigis peamistes rändepoliitika valdkondades – nii Euroopa atraktiivsemaks muutmisel kvalifitseeritud töötajate silmis, õiglase ja tõhusa asüülipoliitika väljatöötamisel, pikaajalise elamisõigusega välismaalaste lõimimisel kui ka ebaseaduslikult tulijate tõkestamisel ja tagasisaatmisel. Pea kõigis valdkondades on ELil vaja globaalset mõtlemist ja koostööd kolmandate riikidega.

Lugege juurde EMNi rände- ja varjupaigapoliitika aastaraportist, vaadake ka selle informi ning Eesti raportit.

 

Marion Pajumets